Elu on võtnud viimasel ajal heas mõttes päris hulle pöördeid. Mitte, et ma kurdaksin, kindlasti mitte, ainult rõõmustan. Aga siiski, vahel juhtub nii, et öötunde tuleb kokku kolm ning ühesama ärkveloleku ajal näen ära päikeseloojangu, kui ka päikesetõusu. Selline periood on kestnud juba peaaegu, et aasta algusest saati ning paratamatult on mõned minu jaoks olulised, kuid tähtaja mõttes mittepõletavad, tegemised jäänud tahaplaanile. Nii ka minu kirjatükid….kahjuks.
Kuna sa seda kirjatükki praegu loed, siis võib järeldada, et otsustasin selle „vea“ parandada. Kuna ma olen juba kolm viimast kuud peamiselt Berliinis elanud, siis millest ikka kirjutada kui Berliinist, eks? Ma ei oleks ausalt öeldes uskunudki, et mulle siin nii meeldima hakkab, aga näed hakkas. Oih, juba tõttasin sündmustest ette. Ma nüüd katsun asjadest mitte ette rutata ning alustan oma looga ikka algusest. „Minu Berliin“ sai alguse täiesti ootamatult, täiesti plaaniväliselt….aga täiesti suurepärane, et see kõik juhtus. Ühel veebruarikuisel justkui tavalisel koolipäeval keerati mu elu peapeale! Täpsustan, mitte ainult minu elu, vaid ka mu lähedaste elu.
Istusin koolitunnis ning tegime etteantud kujundustööd kui klassi sisenes Pärnu Saksa Tehnoloogiakooli direktor ning rääkis, et üks aasta alguses Berliini disainipraktikale läinud õpilastest tuleb enneaegselt koju ning sellega seoses vabaneb üks praktikakoht. Ega väga mitu minutit ei möödunudki kui mul hakkas peas „tuluke põlema“. Muidugi tekitasid tulukesele tugeva varju mõtted, et ma ei saa ju minna 3,5 kuuks Eestist ära. Taustainfoks, olen kahe lapse ema ning laste isadega peret ei moodusta, seega pole võimalik lihtsalt kodust mõneks ajaks ära minna, nii et kodune elu totaalse ümberkorralduse osaliseks ei saa. Veel olid mul planeeritud kevadeks mõned reisid, ette võetud projektid kodulinnas ning samuti oli vaja lõpetada disainiõpingute koolituse osa (käia Pärnus koolitundides, teha iseseisvad töid ning kaitsta oma kujundusportfoolio).
Inimloomusele omaselt ja olgem ausad reaalsusele otsa vaadates leidsin palju põhjusi, miks ma ei saaks minna ning kui keeruline kõik oleks. AGA ka mu mõtted selles osas, kui väga ma tahan sellest võimalusest haarata, ei jätnud mind. Äkki kuidagi ikka saab? Kui ma vahepeal saaksin kodus Eestis käia, siis tegelikult ei olegi aeg nii pikk. Üks mu viimase aja lemmiklauseid „If there is a will, there is a way“ (autori tõlge: kui on soov, leidub ka lahendus) pulbitses mu sees. Kui nüüd jälgiks oma lemmikmõtet ja leiaks lahenduse? Plaan peas valmis genereeritud läksin koolidirektori jutule, et kui on mõeldav variant, et saan praktika vahepeal käia kodus lapsi üle lugemas ning viia ellu mõned varem planeeritud toimetused, siis ma kandideerin kohale. Direktor arvas, et ehk see sobib ning nii valmistasingi nädalavahetusega omale kujundusportfoolio veebilehe ning inglisekeelse CV. Paar ülilühikeste unetundidega ööd ja minu kandidatuur oligi valmis. Mitte üldse vähetähtsa ettevalmistusena pidin muidugi ka läbi rääkima oma laste isadega, kas nad oleksid minu praktikale minekuga päri. Nende jaoks tähendaks see ka elukorralduse muudatust, sest lapsed elavad muidu igapäevaselt minuga. Üllatavalt kiirelt ja minu jaoks positiivse vastusega lõppesid need vestlused, siinkohal suur tänu asjaosalistele.
Vajalikud dokumendid esitatud algas ootusärevus ja närvidemäng, sest protsess päris ühesuunaliselt ei kulgenud. Peas keerles meeletu mõttetorm. „Ma tahan nii väga minna!“ „See saab olema üks eriti põnev ja õpetlik eluperiood.“ Teisalt „Kuidas mu lapsed siin uue olukorraga hakkama saavad?“ „Kuidas ma oma Eestis alustatud projektid tehtud saan?“ „Mul ju veel need reisid tulemas.“ „Kas saan see kevad koolitööd tehtud kui ära lähen (või lükkub mu portfoolio kaitsmine edasi)?“
Teine kandidaat oli ka. Minu meelest väga andekas veel pealekauba. Temal koju maha jäävaid lapsi polnud, seega tundus loogilisem, et valik langetatakse tema kasuks. Vahepeal sain juba selleteemalisi vihjeid ka. Samuti ütles praktikakoht, kuhu algselt praktikanti otsiti, et neile selline variant ei sobi, et ma aeg-ajalt eemal oleksin. No aga teema selge, oli tore tunda hetkeks seda põnevust ja mängida mõttega „Mina kolm kuud Berliini elu kogemas“. Mis siis ikka, kõik läheb nii nagu minema peab… mina avasin akna, sel korral päikesekiir sisse ei piilunud. Jään kenasti Eesti, toimetan rahulikult edasi trajektooril kodu-lapsed-koolitööd-projektid, millest olen lubanud osa võtta. Samuti saan südamerahuga käia nendel reisidel, mis mul kevadeks on juba broneeritud (täpsemalt kolm). Ehk olekski seda kõike liiga palju olnud.
Aga siiski, siiski – juhtub see, mis LÕPUKS juhtuma peab! Taaskord ühe koolitunni ajal astub klassi direktor ja palub mul tulla korra klassist välja. Nii, mis nüüd siis? Lugu selline, et teine kandidaat ikkagi ei saa minna ning otsitakse võimalusi, et leida minule sobiv praktikakoht. MIDA??? Ma just lõpetasin mängud Berliini mineku mõttega ning sättisin end koduseinte vahele paika ja nüüd siis see. Mis siis ikka, ega ma vastu ka ei hakka punnima. Ega ju? KINDLASTI MITTE!
Edasi toimus kirjade vahetamise periood – uurime, vaatame, näeme, eks selgub. Samuti vestlused ka Saksamaal asuva kohaliku projektikoordinaatoriga. Siis saabus minu Hispaania reisi aeg ning sõitsin ära Malagasse. Malagast tagasi tulles Riia lennujaamas lennurežiimist välja lülitudes saabub minu telefoni sõnum kuupäevaga, mil on väljasõit Berliini!
Elu on tore 😊
Minu Berliini “kodu”