See kirjutis ei ole eelmise Beliini loo II osa või jätk. See on hoopis teine lugu, teine aasta, teine tulemine. Midagi selles loos siiski on sarnast – see on nimelt põhjus, miks ma taas Berliinis olen. Põhjuseks on Erasmus+ projekti raames välispraktika sooritamine. Minu õpitavaks erialaks on graafiline disain ning minu kireks teatavasti reisimine, seega otsus taas siin oma praktikat sooritada sündis minu jaoks lihtsalt. Kas sama lihtsalt läks ka tulemine ja läheb olemine?
Koroonaaegne reisimine
Kui minu Eesti koroonaaegne maskikandmine piirdus vaid kahe korraga kui külastasin raviasutust, mitte küll patsiendina, aga ikkagi maskiga nagu sealne kord ette näeb, siis alustades reisi Berliini algas juba lennukisse sisenemisel tüütu maskiajastu. Peab muidugi kiitma Air Balticu lahkelt jagatud maski, on päris kvaliteetne teine, oli koguni pea nädalakese kasutuses. Kas sellest mulle enam mingit kasu, on vägagi kaheldav. Nimelt on kirurgilised maskid justkui ühekordseks kasutamiseks, aga kui sa pead iga natukese aja tagant selle taas ette panama ja igal võmalusel TAHAD selle ära võtta, et vahepeal natukenegi hingata saaksid, siis mingist hügieenilisusest küll enam väga rääkida ei saa.
Olles siis maski eelnevalt vaid paar korda lühidalt kandnud tuli Berliini reisides teha seda alates lennukisse saabumisest kuni Berliinis lennujaamas väljaastumiseni. Õnneks on Tallinn-Berliin lend vaid 1 h 45 min. Saksamaal on siis maski kandmine kohustuslik kõkides avalikes kinnistes ruumides ja ühistranspordis. Ühistranspordis suu ja nina mittekatmise eest (seda võib teha ka salliga) on trahv 50-500 €, seega ei tasu hakata riskima. Reaalset pilti edasi andes, siis mõned väga harvad kodanikud siiski viibivad ühissõidukites ka maskita. Tänavatel võib kulgeda õnneks maskita.
Saabus aeg, mil tuli leppimine
Panin eelnevad read kirja peagi pärast Berliini saabumist, mil olin üsnagi häiritud sellest maskijamast. Nüüdseks olen siin juba üle kuu aja olnud, seega olukorraga harjunud. Inimene pidi ju kõigega harjuma või kuidas see ütlemine oligi? Igatahes olen enda jaoks teema lahti seletanud järgmiselt. Olukord on selline nagu see on, mina seda muuta ei saa. Minu jaoks on kasulik säilitada positiivsus ja hea tuju. Olukorda kirudes tekitan halva emotsiooni ja seda eelkõige endale. Seega, kuigi mul võib olla teemast oma arvamus, siis ega ma lugupeetud Saksamaa valitsuse vastu ei saa. Maal maa reeglite järgi.
Võta ja naudi kui sulle antakse
Aastad ei ole vennad. Samuti ei ole seda kõik olukorrad, korraldused, asjaolud ning mis kõige tähtsam, ka inimesed muutuvad. Nii ka mina. Kõige selle koosmõjus ei leidnud ma esialgu Berliiniga ühist keelt. Kas olen ma vanaks jäänud? Äkki ei tahtnud see linn mind siia? Ehk mängis lihtsalt vingerpussi või pani proovile? Võta sa siis kinni, aga kui ma juba siia tulin, siis kavatsen ma ka osa saada tema pakutavast. Ja pean tõdema, et pakkuda on tal juba nii mõndagi.
Olen sel aastal avastanud enda jaoks nii huvitavaid paiku, mõned neist selliseid, millest polnud ennist kuulnudki. Alguses kogetud eemaletõuked on vaibunud ja tunnen end juva vana kalana. Kuigi jah, kui ükspäev just mõtlesin, et ma nüüd vist tean juba kõiki peamisi kohti, mida võiks külastada, siis juba järgmisel päeval sain oma praktikakohas suure üllatuse osaliseks. Nimelt selgus, et minu teadmistepagas on ikkagi suurte puudujääkidega ning nii täienes taas minu soovitud külastuskohtade nimekiri.
Minu praktikast ka
Aga mida ma siin ikkagi siis teen? Ma töötan ettevõttes nimega Humboldt Tours Berlin. Ettevõtte põhitegevus on privaatsete ekskursioonide ja sündmuste korraldamine. Kas kõlab põnevalt osaleda laevasõidul aastakümneid tagasi Ida- ja Lääne-Berliini eraldanud jõel koos inimesega, kes omal ajal antud jõge ületades Ida-Berliinist läände põgenes? Jah, just täpselt, see sama inimene on sinuga koos laevas oma kogemust jagamas. Just selliseid erilisi ekskursoone ettevõte korraldabki.
Kuna ettevõtte kliendid on väljastpoolt Euroopat, siis meile kõigile teadaolevatel põhjustel (kes ei tea, siis on koroonahirm ja reisipiirangud) hetkel kliente ei ole. Aga ettevõtte töötajad on tublid, hoiavad positiivset suhtumist ning vaatavad tulevikku. Igas halvas on ka midagi head (antud juhul minu jaoks), nimelt annab olukord võimaluse muidu ülikiirel ajal tegeleda ühe praktikandiga ning anda tagasisidet tema töödele. Ja selle eest olen ma neile väga tänulik!