Öeldaks, et elu või laiemalt maailm, universum, või kuidas keegi parasjagu nimetada tahab, on tsükliline. Ehedaks näiteks on looduse muutumine vastavalt aastaajale. Ka inimeste elulugusid tagasi vaadates saab tõdeda, et ollakse läbi elatud nii paremaid kui halvemaid perioode. Kui looduse tsüklilisust on iseenesest tore jälgida – alati on midagi oodata. Kes ootab esimeste kevadlillede õitsemist, kes palavat suvepäeva (autori vaieldamatu lemmik), kelle silmad paneb särama värvilised sügislehed ning kes vahetaks kõik aastaajad lumise suusailma vastu.
Kui looduses toimub kõik etteaimatavate intervallidega, siis inimhinge ja kogu inimkonna teekond mägedest üles-alla võib olla vägagi ebaühtlane, ebaõiglane ning mõistetamatu. Olukordade olemust saab erinevalt käsitleda ning hinnata. Juhtumised on lihtsalt juhtumised seni kuni meie enda hinnangud teevad neist halva, hea või neutraalse. Või siis hoopis väljakutsuva. Vot täpselt just selliseks ma reisimise hetkeolukorda nimetangi. Väljakutsed aga pole ju tegelikult midagi uut. Need on alati olnud ning jäävad ka aina uuesti tulema, lihtsalt nende iseloom, asjaolud ning võimalik lahenduskäik muutub.
Reisisell juba maast madalast
Mul on nii kahju, et ma ei mäleta seda, kuidas ma kevadel 1991 oma elus esimest korda Soome saabusin. Küll aga mäletan kohati seda, kuidas Pärnu sõpruslinnas Vaasas toona aega veetsin. Olin siis 7-aastane. Elu esimene eskalaatoriga sõitmine, mänguasjapoe külastamine, kus imestusel polnud otsa ega äärt, uutmoodi toit ning ilmselt palju veel, mis nüüdseks mälu ajalookastidesse ära on pakitud ning mälestuste laoruumi tagaosas endale koha leidnud.
Elu esimene reis. Rõõmsalt ema töökoha ees.
Soome mänguasjapood 90ndate alguses. Eestis sellisest toodetevalikust võis vaid unistada.
Kui elu esimene Soome piiriületus on peast pühitud, siis ohtrad hilisemad korrad on siiski kenasti meeles ja õnneks seda koos kõigi oma pentsikute olukordadega. Põhjus seisneb nimelt selles, et mu ema elab Soomes juba aastast 1990 ning 1992. aasta sügisel kolisin ka ise talle järgi ning jätkasin oma kooliteed võõrsil. Koolivaheaegadel sai ikka Eestis käidud ning umbes 12-aastaselt hakkasin juba ka üksinda Soome ja Eesti vahet reisima.
Järjekord piiriületusel, piirivalveametniku küsimused “kes, miks, kuhu, kui kauaks” (enne seda kui mul veel elamisluba polnud) ning oma kallitele külalistele vastutulnud rahvamassid reisiterminalis. Ma ei ole päris kindel, kas see on mu lapseaegne olukorratunnetus või tollane reaalsus, aga mulle tundusid need laevalt reisijaid ootamised alati nagu mingisugused häppeningid, mille ajaks inimesed kohale tulid, nagu spordivõistlused või midagi taolist.
Meenub ka hilisem seik ajast, kui ma vist enam Soomes ei elanud. Reisisin üksi Soome olles ikka veel alaealine ning miskipärast tekitasin tol korral piirivalveametniku peas liialt palju kahtlustusi. Nende lahendamiseks ei jäänudki üle muud kui helistada mu emale. Seda siis sealtsamast piirivalve putkast. Vestlus emaga oli tulemusrikas, minu väited maaletuleku osas vastasid tõele (isiklikult kontrollitud ju) ning ametnik leidis, et olen kõlbulik riiki sisenema. Tänapäeval vististi alaealised ilma vanema tõendita reisida ei saagi. Huvitaval kombel vanasti olid asjad kohati rangemad, kohati aga palju lõdvemad. Et tasakaal ikka säiliks… Mis aga nii 30 aastat tagasi taasiseseisvumisjärgsest reisimisest kõige eredamalt meelde on jäänud, on ärevus piiriületamisel. Just täpselt see on see, mida tundsin ka 2021. aasta veebruaris Eesti-Soome piiri ületades.
Kas ma võin Soome minna?
On veebruar 2021. Soome võib reisida vaid mõjuval põhjusel. Eesti ametlikult Soome reisimist puudutavalt lehelt saadud info ei anna liiga selgeid vastuseid. Mul ei teki kindlust, et kas minu soov üle pika aja ema näha on piisavalt põhjendatud asjaolu. Pikk aeg on suhteline mõiste, aga kõik me teame, et ootaja aeg on pikk, seega viimati 5 kuud tagasi nähtud ema vajab kohe kindlasti “ülevaatamist”.
Kuna soome keel on mul tänu Soomes veedetud kooliaastatele kenasti suus, siis uurin piiriületuse kohta Soome enda allikatest. Loen, et alaliselt Soomes elava pereliikme, kelleks kategoriseerub näiteks ema, külastamine on lubatud. Et asjas veenduda valin veel sellise targa asutuse nagu Kansalaisneuvonta (Kodanikunõustamine) infoliini numbri ehk helistan Kansalaisneuvontapuhelin liinile. Minu küsimusele vastab teispool liini olev onu: “Küll emale võib külla minna!”. Rõõmusõnumid käes otsustan, et sean sammud siis varsti Soome poole. Vahepeal aga realiseerub minu plaan külastada oma Londonis resideeruvat kallimat ning Soome sõit jääb ootenimekirja.
Londonist tagasijõudnuna teen oma esimese koroonatesti, olen kenasti karantiinis ning kui aeg seal maal, teen ka teise testi. Oma teise negatiivse koroonatesti ja seeläbi loa eneseisolatsioonist väljuda sain ühel päikeselisel laupäeval. See päev jääb mulle kauaks meelde – ühelt poolt kui eriliselt helge kevadilm, teisalt meenutab see mulle endale mind kui tõsist seiklejahinge. Mis siis juhtus? Nagu varasematelgi kordadel saabus hommikul kell 8.00 (mõnikord ka 9.00) minu telefoni SMS “Tere! Teie proovi laboritulemus on negatiivne. Püsige terve! SYNLAB EESTI”. Tore, vähemalt ei saa keegi mu poole Suurbritannia koroonatüve levitamise osas näpuga vibutada.
Viimase hetke reis Soome
Mida küll sellise ilusa päevaga peale hakata. Peaks kindlasti minema loodusesse liikuma. Päev on alles poisike ning teen mõned telefonikõned, sealjuures räägin oma Soomes elava emaga. Jutu käigus viskan emale ootamatult õhku palli, et mul ju nüüd negatiivne testitulemus olemas, peaks äkki sulle külla tulema kui vajalik laevalepääsudokument ka olemas. Emale tegelikult viimase hetke plaanid ning sebimine ei meeldi, aga no kes siis tütrekese küllatulekule ei ütleb (tegelikult oli tal ka oma huvi mängus, mis antud kontekstis on irrelevantne). Samas ega ma päris kindel polnud ka, kas ma saatekirjaga tehtud testi piiriületuseks kasutada saangi.
Digiloost leidsin oma vastuse, kuid miskipärast sealses dokumendis ei olnud märget testi tegemise meetodi kohta, mis oli aga piiriületustõendi vajalik komponent. Nii tõmbasid ma oma telefoni Hoia äpi, mis mind ei aidanud ning hiljem kustutamisele läks. Järgmisena leidsin info hoia.me lehest, mis päästiski mu päeva genereerides vastuse sertifikaadi. Seda koos kogu vajaliku infoga. Järgmine kriitiline samm laevapiletid. Seda ohtu, et kohta ei saaks tänasel päeval ei eksisteeri, küll olin mures, kas reisijate vähesusest tingituna sel päeval minule sobival ajal enam laev väljub. Väljus küll, Viking Line edasi-tagasi auto ja üks inimene kokku 57 €.
Oot, mis ma hakkan täna Soome sõitma või? Tundub nii. Kõne emale “ma tulen”, asjad kokku, bensiinipaak täis ja teele. 2,5 h peale reisiotsuse tegemist sõidan Tallinna sadama poole. Vaat see oli üks korralik viimase hetke reis, nagu kunagi need reisisaated, kus kaks võistlejat tänavalt võistlesid, kes ennem lennujaama saab ning samal päeval väljuvale lennule läheb. Ma küll ei oleks kunagi uskunud, et minu nii viimase hetke reis leiab aset Soome.
Sadamas saan check-in`is oma negatiivset testi presenteerida, näppu ankeedi, mis palutakse ära täita ning ülitühjas laevas Soome poole seilata. Laev on kohe nii tühi, et iga mind ümbritseva laudkonnaga pole mitte üks laud vahet, vaid pigem 2-3, kui sedagi.
Kõik kordub. Tagasi 90ndates.
Laevast maha sõites saab koheselt selgeks, et siin piirikontrollis läheb nüüd aega. Ma tunnen, kuidas ärevus paneb mu südame kiiremini tuksuma ning käed värisema. Ma tean, et mul on piisavalt hea riiki sisenemise põhjendus olemas, aga siiski võtab minu sees üles tuure kahtluseussike. Tuleneb see nüüd sellest, et minevikus läbi kogetud tollal täiesti põhjendatud muretsemine tahab pead tõsta või olen lihtsalt häiritud uuest olukorrast. Meeldib ju inimesele kõik tuttav ja harjumuspärane. Äkki mulle satub just selline ametnik, kellele meeldib norida ja nokkida. Otsustan, et aitab sellest rumalast pabistamisest ning sisendan endale, et kõik läheb hästi, kuid väike kätevärin, jääb sellegipoolest mind saatma kui oma “kohtuotsuse” järjekorras ootan.
Piirivalvur, kuuldes et külastan oma ema, soovis teada mu ema nime ja isikukoodi. Ema isikukoodi olin küll mõelnud igaks-juhuks üles märkida, aga kiires teeleasumise tuhinas siiski lootusetult unustanud. Pakkusin ametnikule, et võin emale helistada ja küsida seda koodi, kuid ta arvas, et ehk leiab andmebaasist ka nime ja aadressi abil üles. Hea, et aadress oli kirjas sellel lehel, mis mulle Eestis check-in`is täitmiseks anti. Onu toksis oma tahvelarvutis mis ta toksis, aga ema jäi leidmata. Kuna minu taga järgmise auto kontrollprotseduuri oli lõppenud ning ma hoidsin järjekorda kinni, paluti mul pisut edasi sõita ja “kõrvale tõmmata”. Mind kõrvale juhatanud, suundus piirivalvur ise politseiautosse. Peale mõningast eemalviibimist naasis ta mu juurde öeldes: “Järgmine kord võtke ema isikukood ka kaasa, siis on lihtsam teda üles leida”. No hästi siis, kiitos kiitos.
Mõtlesin, et olen nüüd välja teeninud riiki sisenemise õiguse, aga kus sa sellega. Juba järgmise nurga taga asus järgmine ajutine telk, kus küsiti minu negatiivse koroonatesti tulemust ning soovitati 72 tunni möödumisel uuesti testima minna. Minu vastusele, et ma lähen enne 72 tunni möödumist riigist juba ära, öeldi, et noh siis pole vaja minna. Naisterahvas väga alandlikult seletas mulle, et nemad peavad mulle info endasi andma ja ulatas paberilehe, kus eesti keeles kirjas, kuidas ma peaksin Soome saabudes käituma. Kogu info algas lausega “Soovitame üldjuhul jääda 14 ööpäevaks eneseisolatsiooni, kui saabute Soome riigist, kus on koroonaviirusnakkuse risk.” Soovitame üldjuhul… Mis on soovituslik, pole ju kohustuslik. Olin mõelnud, et karmile sisenemispoliitikale järgneb ka range kohalviibimispoliitika, kuid nemad vaid soovitavad.