On aasta esimene päev. Uue alguse tunnet varjutab fakt, et justkui midagi poleks muutunud, ilm on jätkuvalt hall ja vihmane ning maailm on endiselt ärev tundmatuse ees. Helgemaks ei tee olemist ka aastavahetusöö lühikeseks jäänud unetunnid, mis end nüüd pidevate haigutustega meenutavad. Pärnu-Tallinn maanteed pole mu silmad eales varem päevasel ajal nii tühjana näinud. See-eest olen viimasel aastal korduvalt inimhõredaid nukraid lennujaamu näinud, nii ka sel korral. Et mis siin imestada, kes see hulluke ikka praegusel ajal reisida tahab, eriti veel Londonisse? Keelati ju enne jõule põhimõtteliselt üleöö kõik lennud sellesse kuningriiki, kus uus nakkavam koroonaviiruse vorm tuure üles võtab. Julgen arvata, et see just päris üleöö ei juhtunud, aga antud lugu pole sellest.
Uus aasta, uued tuuled
Nii kummaline kui see ka pole, siis minu jaoks on aasta esimene päev täis elevust just seetõttu, et lubatakse taas Suurbritanniasse lennata. Siinkohal ei kõnele minu sees pulbitsev reisipisik, mis võib ka kõhklematult taolisi väljaütlemisi teha, vaid miski muu. Tõe huvides olgu mainitud, et tegelikult polegi loo peategelane Suurbritannia, vaid põhjus sinna minekuks. Mõnikord tuleb lihtsalt enda uue alguse jaoks ka keerukamaid kadalippe läbida. Nii on algselt 28. detsembriks ostetud piletid esimeseks lennukeeluperioodi järgseks väljalennuks vahetatud. Juhuse tahtel, kui neid on olemas, on see ka päev, mil Eesti aja järgi jõustub Brexit. Kui väike hääleke peas ebalevalt kõnetabki, et hetkel pole kõige arukam aeg Suurbritanniasse sõitmiseks, siis elu vajab elamist ning kui on vaja minna, siis tuleb minna.
Mul on kombeks mõelda, et kõik läheb hästi, vähemalt “päeva lõpuks”. Nii ka täna, hinges on hea kindel tunne. Samas tean ju, et käes on segased ajad, seega jälgin ja analüüsin toimuvat erilise tähelepanelikkusega. Tallinna lennujaamas on kõik tavapärane. Tuleb läbida piirikontroll, kus keegi ei minu, ega mu mitte-eestlasest kaaslase tulekute-minekute vastu huvi ei tunne. Lennujaamas on avatud vaid üksikud müügipunktid. Peale piirkontrolli saab keha kinnitada vaid snäkimasina sisuga, mis meist siiski puutumatuks jääb. Loodame lennukis pakutavale, mille valik osutub aga ääretult piiratuks, justkui keegi poleks arvestanud, et lennuk sel päeval reisijaid teenindama peab. Ryanairi pealelõunane lend Londoni lähedale Stanstedi lennujaama on aga 2/3 täituvusega.
Kas meid lastakse üle piiri?
Huvitavaks peaks lugu minema peale Suurbritanniasse maandumist. Ikkagi Brexiti esimene päev, taastatud lennuloa esimene päev, aasta esimene päev. Ärevaks tegev põnevusmoment jääb aga olemata, sest kõik kulgeb ootamatult sujuvalt, vähemalt täna ja meie jaoks. Esiteks, riiki sisenemiseks nõutavat QR-koodi, mille saab täites reisijatele nõutava vormi (Passenger Locator Form) keegi näha ei taha. Nädalapäevad tagasi loetud veebiplakatilt, mis kõneles uutest tingimustest Suurbritanniasse reisimisel, sain teada, et tuleb tõestada tagasisõidupileti olemasolu. Minul pole. Keegi ei küsi ka. Hiljem ma seda plakatit enam ei leia ning teised infoallikad antud infot ei kinnita. Oli see vaid viirastus või muutunud info selles peapeale pööratud maailmas.
Pisut emotsiooniküllasemaks läheb olukord piirkontrollis. Selle olemasolu mäletan ka 2019. aastal, mil sai veel täiesti maski- ja riskivabalt Londonis pikk nädalavahetus veedetud. Toonasest korrast liiga palju ei mäleta, seekord aga tuleb valida kolme piirikontrolli sektsooni vahel. Üks neist on EU (Euroopa Liit), EEU (Euroopa Majanduspiirkond) ja Rahvaste Ühenduse (Commonwealth) kodanikele, teine alla 12-aastaste lastega peredele ning kolmas kõigi ülejäänud riikide kodanikele.
Silman valikuid ning mõtlen, et mu laps on küll 10-aastane, kuid arvatavasti on see sektsioon vabatahtlik, juhuks kui tahan läbimiskiiruse osas eelisjärjekorras olla, ning suundume esimesse sektsiooni. Mina koos lapsega kui EU kodanikud, minu kaaslane kui Rahvaste Ühenduse kodanik. Mis aga juhtub? Piirkontrolli masina juures, kus passe skanneeritakse, pöördub mu poole seal töötav härra ning ütleb, et mul tuleb peredele mõeldud sektsiooni minna. Ahaa, ei olegi nii, et saan siin midagi valida, kui lapsega siis kohustuslikult vastavasse sektsiooni. Viipan oma kaaslasele, kes toimetab juba eemal passikontrolli masina juures, kuid õnneks takistab läbi pääsemist masina mittetöötamine. Nii suundume kõik perede sektsiooni, kus passikontroll toimub piirivalveametniku poolt.
Aga miks te siia tulite?
Otse loomulikult tunneb inglasliku muheda olekuga piirivalveametnik huvi, miks me Suurbritanniasse tuleme. Muheda oleku tagant loen ka välja ametniku vankumatu soovi teada saada, kes me oleme ja miks siia tuleme. See, kuidas küsitlusprotsess kulgeks kui mu kaaslane poleks koos minuga reisinud, erineks kindlasti sellest, milliseks kujuneb see nüüd. Nimelt Rahvaste Ühenduste kodanikud, vähemalt teatud riikide omad, on Suurbritannias omal moel priviligeeritumas olukorras, nii lühiajalisel elama asumisel kui teatud juhtudel ka soodsamatel tingimustel elamisloa saamisel. Seega mulle kui riigis elava inimese kaaslasele rohkem küsimusi ei esitata. Küll vestleb piirivalveametnik pikemalt mu kaaslase tulevikuplaanide kohta Ühendkuningriikides – tööst, selleks vajaminevast viisast ja muust teemakohasest. Ta vastused on piirivalveametnikule vastuvõetavad, sest meile soovitakse head teed ja olemegi läbinud kardetud sissepääsuraskused.
Elu väikeses Inglismaa külakeses
Ilmselgelt ei kulge olukord selliseks riiki siseneda soovijale, kes praegu ilma mõjuva põhjuseta siia saabuks. Kahtlemata pole see ka praegu mõistlik tegevus. Elu toimub suurte piirangutega ning neid karmistatakse veelgi. Ja muidugi see uus koroonaviiruse vorm ju ka.
Mina aga ei oskagi kõige toimuva üle väga kurvastada ning peidan end Londoni külje all Thamesi jõe kaldal väikeses külakeses. Toidan luiki ja parte, kes me elutoa akna all paarikaupa patseerivad, naudin oma kaaslase kokakunsti ja võtan hoogu, et taas töiselt asjalikuks hakata. Siiski, ikka on veel raske uskuda, kuidas elu võib nii ootamatutele, kohati isegi uskumatutele ning ebaloogilistele radadele viia.
