Olen veetnud imelised kaks nädalat Inglismaa väikeses külakeses. Jalutuskäigud armsas kogukonda hoidvas ajalooliste hoonetega maakohas on kogemus omaette, kindlasti midagi muud kui London, kuhu seekord mind tee üldse ei viigi. Me peatuspaik, armas väike majake, mis näeb välja nagu päevinäinud tilluke hütike, värvgi tasahilju seintelt maha koorumas, peitis endas aga romantilist oaasi. Seest heledates toonides ruumikas elamu, mille põrandad kaetud valgete pehmekarvaliste vaipadega oli just see, mida vajasime. Kirsina tordil avanes elutoa suurtest akendest imetabane vaade käänulisele Thamesi jõele, kus mitmed linnuliigid esialgu spontaanselt, hiljem oma varasemaid toidupalakesi meenutades meie õuele tikkusid, eks ikka hea ja parema saamise eesmärgil. See, et riik oli lukku pandud, meid ei seganud. Pimedatel õhtutel sisenesime kaasakiskuvasse filmide maailma, turgutasime mõttetegevust strateegiat nõudvate lauamängudega või sukeldusime teineteise hingesoppidesse.
Aeg tagasi pöörduda
Justkui kurjakuulutavalt saabub aga päev, mil tuleb naasta argiellu ja Eesti tagasi lennata. Päev päevalt toovad uudised päevavalgele nukrat statistikat ning karmimaid meetmeid – nii igapäevaelus kui reisipiirangutes. Uurin korduvalt nii Eesti ametlikest kanalitest kui ka lennufirma Ryanairi edastatud infokirjadest, millega pean tagasi Eesti reisimisel arvestama. Seoses Suurbritannia uue koroonaviiruse tüvega muudeti aasta algusest kohustuslikuks testi tegemine Suurbritanniast saabumisel. Loen nii eesti- kui inglisekeelsetest allikatest, et testi on võimalik teha ka kohe Eesti saabudes, seega otsustan selle variandi kasuks. 15. jaanuarist hakkab testimise kohustus kehtima kõigist riskiriikidest saabujatele ning vastava info on saanud ka Stanstedi lennujaamas töötav Ryanairi personal. Meile kojusõitjatele on aga peaagu et saatuslikuks saamas info meelevaldne tõlgendamine lennufirma personali poolt.
Kus on negatiivne koroonatest?
Saabume 15. jaanuari varahommikul kell 5.30 lennujaama. Hinges on kurbus. Mulle meenuvad lennujaamades nähtud armastajapaarid, kus üks osapool saadab teist teele. Olen neile alati kaasa tundnud ning südamest lootnud nende peatsele taaskohtumisele. Õnneks või kahjuks ei lase olukord mul aga liiga pikalt härdaid mõtteid mõlgutada, sest kohvrite äraandmise iseteenindusleti järjekorras soovib Ryanairi vormis noormees näha mu piletit, passi ja negatiivset koroonatesti. Ulatan oma pass ja pilet ning vastan, et teen testi Tallinnas peale saabumist. Noorhärra aga vastu, et see ei sobi ja nemad mind ilma negatiivse testita pardale ei lase.
Algab võitlus kojusaamise üle
Kui senini on ööunest varastatud hommik kulgenud pisut uimaselt mõtted siia-sinna uidates, siis see info lööb pahviks ning viimnegi uneraas on kadunud. Ilmselgelt ei kavatse ma pead norgu lasta ja ilma võitluseta olukorrast väljuda. Veel enam, mul on kõrval võitlejahingega meeskodanik, kes on valmis minu õiguste eest ka mägesid liigutama. Minu seletused sellest, kuidas veel eelmisel päeval kontrollisin kõik nõuded üle ning veendusin, et testitegemine on lubatud ka Eesti saabumisel, Ryanairi töötajat ei rahulda. Ta kutsub välja teise töötaja, kes justkui suurema sõnaõigusega tundub olevat. Ka tema väidab, Eesti valitsuse määrusele viidates, et ma pole pardale lubatud ning samuti ei huvita teda vastuväide, et kõik kanalid räägivad vastupidist.
Faktid ei ole faktid
Nähes lennufirma esindajate jäikust ning hetkeks leppides olukorraga, et võibolla ma siis tõesti ei lenda täna, palub mu kaaslane esitada dokument, mis on Ryanairi keelu aluseks ning väljastada paber, et minu pardalelubamisest on keeldutud. Lennufirma esindaja viitab suuliselt talle teadaolevale infole, kuid paberi esitamisele puikleb vastu. Kuskilt peab aga ju info pärinema. Ei saa olla nii, et lennufirma töötajad kuulevad midagi maja taga suitsunurgas ning toimetavad selle põhjal. Pardale mittelubamise otsuse aluseks peab olema mingi korraldus. Minu kaaslane jätkab võitlust kirjaliku paberi saamiseks ning lennufirma esindaja suundub lõpuks asja selgitama. Peagi saabub ta tagasi käes oma isiklik kleebistega kaetud nutitelefon, kus on avatud veebileht tekstiga “From 15 January 2021, travellers from the UK to Estonia are required to provide a negative COVID-19 test undertaken no more than 72 hours before departure or to take a test on arrival”. Tekst “teha test saabumisel” peaks lahendama olukorra, aga kahjuks seda ei juhtu. Ryanairi esindaja jääb oma seisukoha juurde. Meie jääme aga seisukoha juurde, et tahame kirjalikku paberit pardale mittelubamise kohta.
Ootamatud rõõmusõnumid
Olukord on nagu on, antud juhul räbal. Näeme, et ma pole ainuke, kes selles täbaras situatsioonis on, ka järjekorras mõned meetrid meie taga olev paarike saab pardalemineku keelu. Seisame endiselt kohvrite loovutamise alas ootamas seda keelavat paberit, mille nõudmine ettevõtte töötajale meelt mööda ei paista olevat. Avan telefonis Ryanairi nutirakenduse ja tõden, et järgmine lend on kolme päeva pärast. Seisame mõtlikult olukorda peas läbi analüüsides kui meie juurde naaseb lennufirma töötaja ja lausub: “Te võite koti ära anda ning pardale minna.” Ma ei jõua korralikult rõõmu ja kegendustki nautida, vaid asume kiirelt iseteeninduspunktis kotti kaaluma ja kleebistama. Mu kaaslane samal ajal pilguga seda teist pardakeelu saanud paarikest otsimas. Õnneks on nad veel meie läheduses ning tunnen kergendust neid Tallinnas piirikontrollis nähes. Loodan väga, et enne meid lennule mittelubatuid polnud, kes õige info selgumiseks juba lahkunud.
Tugevamana edasi
Aga ikkagi, kuidas on selline olukord üldse võimalik? Ma kujutasin ikka ette, et asju aetakse vastavalt ametlikele korraldustele. Ühe letitöötaja põhjendamatu ei võib tähendada ühe reisija jaoks suuri ümberkorraldusi, nii ajalisi kui rahalisi. Vägisi tikub mõttesse Darwini teooria, mis ütleb, et tugevamad jäävad ellu. See kogemus tegi mind kindlasti tugevamaks ning kindlamaks oma õiguste eest võitlemisel, ka siis kui tundun olema vaid väike nupuke. Ka suured eksivad.