Sitsiilia seiklus

4.-10.10.2016

 

Minu esimene kohtumine Sitsiiliaga oli läbi Mae Merusk`i raamatu „Minu Sitsiilia“ (tervitused Mae`le, sest olgu mainitud, et ma natuke tean ka teda 😉), mille ma juhuslikult laenasin enne sõitu oma esimesele Türgi reisile. Midagi oli vaja kiirelt kaasa haarata (broneerisin reisi esmaspäeva lõunal ja väljasõit oli teisipäeva varahommikul!!!) ning nii sattusidki minu teele „Minu sarja“ raamatud, sest ega ma siis ju ainult ühega ei piirdunud. Hakkasin teiste maailmarändurite kogemusi ammutama ja nii olengi mõtetes juba 37 riigis seigelnud. Tegelikult on riikide arv väiksem ning pigem võin öelda, et 37 sihtkohas, sest mõnest riigist on ka mitu raamatut (nt. Minu Sitsiilia ja Minu Itaalia või Minu Kreeka ja Minu Kreeta).

 

Lugedes tekivad ikka head mõtted! Seda raamatut lugedes mõtlesin, et pean kindlasti ka Sitsiiliasse saama. Pilt pärit lehelt https://petroneprint.ee/raamatud/minu-sitsiilia/

Tulles tagasi ikkagi Sitsiilia juurde, siis saar on mulle alati miskipärast sümpaatne tundunud ning raamat vaid süvendas seda arusaama, seega saigi soodsate asjaolude kokkulangemisel reis ette võetud.

NB! Soodsad asjaolud tähendavad eelkõige seda, et leidsin hea hinnaga piletid (lennupiletid 100€ inimene edasi-tagasi Riia-Trapani ühe vahemaandumisega minnes ja tulles)!

Esimene kokkupuude sitsiillastega

Saabusime Trapani lennujaama õhtutundidel ning hoides kokku niiöelda päevast aega, sõitsime kohe hilistel tundidel lennujaama transfeeriga saare pealinna Palermosse (1 h 30 min bussisõitu), et ärkaksime hommikul juba Palermos. Vaatasin eelnevalt transfeeribussi peatumiskohad Google Mapsist üle ning arvutasin välja meie majutuskohale kõige lähedamal oleva, kuid oh õudust mis juhtus. Miskipärast ajasin midagi sassi (nagu hiljem välja tuli, alguses muidugi arvasin, et bussijuht tegi mingit puskut) ning olime ühtäkki bussi lõpp-peatuses. Kell 00.30 öösel keset Palermo linna teadmata asukohas. Muidugi teadsime, et oleme lõpp-peatuses, aga tol ajal ei olnud mul veel välismaal olles telefonis internetti ning enda asukoha tuvastamine käinuks keerulisemalt. Muutusin pisut murelikuks kui bussijuht kehitas õlgu ning viipas käega sinna suunas, kuhu peaksime nii 2 km kõmpima. Keset ööd, raskete kottidega, päevast üpriski räsitud. Minu jaoks oligi kõige traagilisem see, et võtsin lolli peaga kaasa õla peal kantava koti, mis täis nädalajagu varustus, seega osutus kott nii tüütuks kui ka raskeks (peale seda reisin vaid ratastega kohvriga) ning see, et mu tervislik seisund oleks nõudnud pigem kodus teki all puhkamist seoses 2 päeva enne reisi alanud ägeda põiepõletikuga….

Minu suureks üllatuseks tuli aga appi ühe Sitsiilia proua abikäsi ning heatahtlikkus (#nr1 #abivalmiditaallased). Nimelt väljus seal lõpp-peatuses ka proua, kellele pidi tema poeg bussipeatusesse järgi tulema. Koheselt võttis proua meid oma tiiva alla ning ütles, et ärgu me muretsega, nad viivad meid kohale. See oli nagu taevane kingitus! Poeg saabuski peagi oma pisikese autopunniga, mis oli äärest ääreni igast kila-kola täis –  meenuvad cd plaadid ja raamatud auto tagaistmel ja põrandal, ei tea, miks kannab küll üks inimene hunnikutes cd plaate ja raamatuid endaga kaasas…aga no olgem ausad pole minu asi. Meile tehti kenasti ruumi, istusime autosse ning asusime majutuskoha suunas teele. Ema ja poeg lihtsalt ei „visanud meid ära“ kuhugi lähedale, vaid seiklesid mööda ühesuunalisi tänavaid risti-rästi kuni olid lõpuks leidnud õige ukse (mitte maja, vaid ukse) ning panid meid alles siis maha. Ma ei suutnud prouat, saatust, kaitseinglit ja keda kõike veel ära tänada sellise abivalmiduse eest. Muretsen vaid, kas mul on endal ikka tulevikus julgust ja taiplikkust aidata kedagi, kes minu kodulinnas eksinud on.

Rongiga läbi Sitsiilia

Mõistagi nädalaga palju ei jõua näha ning nautleja nagu ma olen, siis puhkus PEAB sisaldama ka päevi, mil ma saan kaua magada, lihtsalt kulgeda ning mitte midagi erilist teha. See ei tähenda sugugi seda, et ma ringi seiklemisest poleks huvitatud. Tahtsime näha Sitsiiliast rohkem kui ühte piirkonda ning otsustasime valida liikumisvahendiks ühistranspordi. Niisiis seadsimegi peale Palermos ärkamist sammud läbi linna raudteejaama poole, et sealt Sitsiilia teise otsa Taorminasse sõita. Plaan oli viibida Taormina kandis mõned päevad ning siis tagasi Palermosse sõita, et selle linnaga lähemalt tutvust teha. Taormina lähedal asub ka vulkaan Etna, mida plaanisime kindlasti külastada, see ju Sitsiilia „must“ külastuskoht.

Ees ootas meid 4 tundi rongisõitu läbi Sitsiilia sisemaa ümberistumisega Catania rongijaamas. Rongipiletile oli ka trükitud jätkurongi väljumine. Juhtus aga nii, et Palermo-Catania rong hilines ning jätkurongile me ei jõudnud. Egas midagi, läheme siis 2 tundi hiljem väljuvale jätkurongile, aga samas tekkis kahtlus, et kui piletile on trükitud varasem kellaaeg, siis kuidas siin Sitsiilias need asjad ikka käivad. Noh õnneks on kohalikud harjunud selliste hilinemistega ning olime oodatud ka hiljem väljuvale rongile. Ega ausalt öeldes oli pisut ärev tunne küll kui seda piletit kontrolörile esitasin. Ma ju ikkagi korralik kodanik, pole jänest sõitnud ega muudmoodi korravalvuritega pahuksis olnud, piinlik oleks nüüd Sitsiilias saada rongist väljavisatuks. Aga ei, kontrolör oli igati abivalmis ja andis veel meile õige peatuse saabumisest märku.

Üks asi, mis mulle Sitsiiliast väga eredalt meelde jäi, oligi et inimesed, nt bussijuhid, kontrolörid jne on sulle abiks kui nad märkavad, et sa abi vajad. Nii võis näha ka näiteks muidu tigedat bussijuhti inimestele õigeid peatusi hõikumas. Seda juhtus näiteks siis kui keegi oli bussijuhilt uksel mõne peatuse kohta küsinud. Seda muidugi väiksemas linnas, Palermo bussisõidukogemused olid hoopis teisest puust…

Kellel male, kellel raamatud…Kuidagi peab ju sisustama 4 h rongisõitu.

Eestlaste täpsus ja sitsiillaste abivalmidus (taaskord)

Jõudsime siis kohale oma peatusesse ehk Giardini-Naxsos`esse ning seisime silmitsi lahendamist vajava küsimusega, kuidas saada oma majutuskoha juurde. Vahemaa oli umbes 2,5 km, mis päevasel ajal kaks kätt taskus oleks olnud niiöelda käkitegu. Mulle meeldib muidu jalutada ning suurema osa oma puhkusepäevadest saigi maha jalutatud, kuid raske kott õlal (#nr2 #äratassidaraskeidkotteõlal), hämarduma hakkav sajueelne õhkkond, võõras koht – otsustasime valida kohalejõudmise viisiks midagi pakutavate sõiduriistade vahel. Takso tundus meile liiga kallis (20€ 2,5 km), seega uurisime rongijaama koosseisus asuvast kohvik-baarist bussiaegade kohta. Leti taga seisev härrasmees vaatas oma kella, ütles et kohe tuleb buss ning kuigi ka tema käest saab pileteid osta, siis meil oleks parem kohe peatusesse rutata (stiilis, muidu jääte bussist maha). Ruttasimegi, kuid bussi ootasime seal nii oma 20 minutit! Rõõm oli muidugi suur kui buss ikkagi saabus (hakkas juba tunduba, et äkki ei saabugi) ning ülirõõmsad olime lõpuks kohale jõudnuna, sest taas tänu sitsiillaste lahkusele viidi meid marsruudiväliselt lausa hotelli ukse ette.

Olime bussi peale astudes näidanud ka oma hotellibroneeringut (et täpsustada, kas selle bussiga antud aadressi lähedale saab) ning kui ühe allalaetud kaardirakenduse järgi olime juba meie hotelli lähedal asuva peatuse kandis ja hakkasime ukse poole nihelema, siis bussijuht aina viipas, et oodake. Pisut arusaamatu, aga mis siis ikka, eks sõidame siis oma peatusest mööda, eks näis mis saab…poleks esimene kord… Sai see, et buss sõitis lõpp-peatusesse, endiselt viipas meile, et oodake pisut ning hakkas siis tagasi sõitma (tee oli pisut teine kui tulles) ning tegi siis oma marsruudil väikse lisahaagi, otse meie hotelli ette. Uskumatu, kas Eestis mõni linnaliini bussijuht teeks seda?? Vabandused kõigi Eesti bussijuhtide ees, kes seda siiski on teinud… 😊

Vahva arhitektuuriga Giardini-Naxose rongijaam. Muide sealt väljusid ka rongid Rooma, oleks väga tahtnud Rooma rongi peale minna (kõik teed pididki ju Rooma viima) 🤩

Olemegi kohal, aga kus on teised?

Esimene päev Sitsiilia idarannikul populaarses puhkusepiirkonnas Taormina külje alla oli pisut ootamatult üllatav. Nimelt imestasime, et seal nii vaikne oli (oktoobri esimene pool). Tulenes see sellest, et suur hooaeg oli läbi saanud ning suuremad rahvamassid olid lahkunud. Iseenesest ju tore, ei pea kusagil tunglema ega pikas järjekorras ootama ning egas puhkus sellepärast nautimata jäänud. Ilm oli soe (mitte kuum), bussis ei pidanud liialt trügima, restoranides oli kohti nii et vali, millist lauda soovid. Lihtsalt pisut melu oleks juurde tahtnud. Õhtuti ainult kahekesi terves kokteilibaaris istuda on ka kuidagi pentsakas. Neile, kel vaikus ja rahu tähtsal kohal, aga täiesti ideaalne ajastus! Nii me siis tutvusime linnaga jalutades mööda rannajoont ühele poole ja teisele poole igatsedes elavamat keskkonda, mida muidugi oli lootust hiljem Palermost leida.

Taormina

Taormina on armas väike linnake kaljuserval. Kuna ööbisime Taormina kõrvallinnas Giardini-Naxoses (9 km Taorminast), siis ilmselgelt pidi meie reisiprogrammi mahtuma ka selle kuulsa kalju otsas asuva turistilinna külastamine. Teada oli, et ootamas on imeilusaid vaateid ning et tee sinna on juba omaette vaatemänguline (mööda järsku serpentiiniteed sõites). Läksime liinabussiga (liikusimegi terve reisi vältel ühistranspordiga) ning bussijaamast kesklinna poole kõndides tuli vastu üks eestlastest paar. Nad olid mulle täiesti võõrad inimesed, kuid mul tekkis vastupandamatu soov neile „tere“ öelda. Ikkagi kaugel Sitsiilias ja kohata eestlasi. Kuidagi omad või nii…kuigi suurem asi patrioot ma just ei ole. Meesterahvas ka vastas mulle samaga, kuid naisterahvas küll vaatas sellise näoga, et „Kes see naine veel oli??“. Vaat kui lihtne on intriige tekitada. Tagantjärgi mõtlen, et kas ma enam tahangi niiväga eestlasi maailmas märgata. Tol hetkel noore ja rohelisena oli see nii uskumatu, nüüdseks pigem harjumuspärane ning mitteoodatav.

Aga lähemalt ikkagi Taorminast. Linnast jäi meelde üks pikk suhteliselt kitsas peatänav, mida mööda bussitäied inimesed liikusid ühest otsast teise. Jalutasime siis meiega mööda peatänavat, külastasime ajaloolist amfiteatrit ning astusime sisse mõnda suveniiripoodi. Jäigi mulje, et antud linnas pikalt ei viibita, vaid pigem „käidakse läbi“. Kui muidu oli piirkond madalhooajale kohaselt suhteliselt hõre, siis Taormina peatänaval nägime ka liigrahvastatust (madalhooajal… ei tea, missugune seal tipphooajal on). Mainitud amfiteater aga oli vägagi vaatamist väärt. Kuna see asus veel kõrgemal mäe otsas kui linn ise, siis vaated olid paeluvad. Aastal 2016 jätsime amfiteatri piletikassasse kahe peale 20 €, mis tundus antud kontekstis mõistlik.

Taormina Kreeka amfiteater.

Väljapanekud Kreeka amfiteatri kompleksis.

Taorminast jääb mulle eluks ajaks meelde aga hoopis üks teine nüanss. Nimelt maailma parim pitsa! Kui enamasti on pitsad tomatipasta põhjaga, siis mulle juhtus suhteliselt juhusliku valiku tulemusel (teate ju küll seda tunnet, et ei oska otsustada ja siis lihtsalt võtad midagi) pitsa, kus oli alumine kiht heleda kastmega. See oli ülimaitsev ning Taormina jäigi minu mällu kui maailma parimat pitsat pakkuv linnake! 😊

 

Selline näeb välja maailma parim pitsa.

Etnale me ei jõudnudki!

Etna vulkaanist googeldasin ma pikalt juba enne reisile minekut ning uurisin erinevaid võimalusi selle külastamiseks – bussiga, jeebiga, rongiga, köisraudteega. Üks võimalus tundus huvitavam kui teine. Kallid tundusid nad kõik, aga kindlasti oli vaja ikkagi Etnal ära käia, kuidas siis muidu! Aga mis juhtus tegelikult? Etnale me lõpuks ei läinudki! Ja see oli meie enda valik. Kaalutletud otsus. Asjaolude analüüsimise tulemusel paika pandud. Tundub siiani uskumatu!

Põhjus aga järgmine – Giardini-Naxsosesse saabumisel ei saanud me alguses kuidagi vedama, võtsime alguses aega sisseelamiseks ning pärast jäi üks päev puudu. Nimelt oli meil kasutada veel vaid üks terve päev, olime mõnusal puhkuselainel ning hommikul kell 7.00 üles ärkamine, et minna vaatama tuhahunnikut ei tundunudki enam nii ahvatlev. Olime endale põhjendatult või mittepõhjendatult (seda ma ei tea, sest Etna jalamil ma ju käinud pole) maalinud vulkaanist pildi kui igavast tuhaväljast. Pealegi oli pilet ka ikkagi päris krõbe ning soodsama hinnaga oleks saanud vaid mäe jalamil asuvale parkimisplatsile, kus oleks pidanud veetma järgmised 2 tundi oodates hop-on-hop-off bussi taassaabumist. Võibolla me olime ise rumalad, et ei suutnud endale piisavalt head varianti välja mõelda (googeldada) või piisavalt teadmatud, et otsustada, et see koht tuleb kindlasti oma silmaga lähedalt ära näha. NB! kaugelt nägime me seda vulkaani ju terve seal oleku aja! Minu viimase aja lemmiklause „elu seisneb valikutes“ kehtib siinkohal nagu rusikas silmaauku. Meie valik oli sel päeval minna hoopis randa. Ja tegelikult nautisime me „alla linna jäädud“ päeva mõnuga – saime lõpuks randa päikese kätte. Vähemalt päeva esimeses pooles, päeva teine pool möödus taaskordse vihmapilve all. Jah, ilmad olid juba sügiseselt heitlikud ning rohkem nägime me vihmapilvi kui päikest.

Aga me siiski nägime Etnat…kaugelt…

Arvestada copertoga

Puhates populaarses, kuid väikeses puhkusekuurortis on see häda, et eksisteerivaid vaid restoranid, mis on vastavalt piirkonna populaarsusele ka oma hinnataseme paika pannud (loe: päris kallis on). Puuduvad aga lihtsamat (loe kiirtoitu) pakkuvad soodsama hinnatasemega kohad. Nii sõimegi kõik lõuna- ja õhtusöögid restoranis. Rahakott ei rõõmustanud, küll olid see-eest rahulolevad maitsemeeled 😊 Ei saa salata, et kõik need pitsad ja pastad, mida mekkisime olid maitsvad. Küll aga olid portsud naisterahva jaoks ülisuured ning puhkuse lõpuks püksirihm vägagi pingul. Arve saamisel, oli alati lisaks toidule-joogile kenasti kirjas ka rida „coperto“ ehk niiöelda peamaks. Seda maksti iga inimese pealt ning summa varieerus 1-2,50 € vahel. Õnneks oli see summa ka menüülehel kirjas, seega oli võimalik enne restorani valikut seda infot saada. Küll oli see süsteem „midagi uut“ teadmistepagasis ning tekitas küsimusi, et kas siis jootaraha peaks ka jätma. Küsida ka kelleltki polnud.

Tutvume Palermoga

Kui meie päevad Giardini-Naxoses läbi said suundusime tagasi Palermosse. Taaskord rongiga. Sel korral pisut teist marsruuti pidi ning rong vuras mööda saare põhjaranniku mereäärt. Palermosse olime valinud ühe raudteejaamalähedase majutusasutuse, mis osutus kohale jõudes oluliselt kehvemaks võrreldes piltidel nähtuga. Minu ehitusvaldkonnaga kursis olevale reisikaaslasele jäi aga koheselt silma eriskummaslised ehituslahendused. Nimelt oli maja torustik ehitatud väljaspoole maja, seega jooksis kogu solgimajandus seina ääres olevatest torudest. Selle asjaolu nägemine seletas ka hästi lahti, miks toas selline pisut ebameeldiv solgihais on…

Aga Palermost niipalju, et lõpuks leidsime oma oodatud melu, sigimise-sagimise ning rahvamassid. Mis mind kurvastas, oli see, et Palermo kesklinna juures polegi randa, kus jalutada, päikest võtta ja supelda. Ööelust me kahjuks suurt ei tea, kuna meie ööbimispaik raudteejaama kõrval täitus pimeda saabudes pisut kahtlase kontingendiga, seega me väga öö peal välja ei tahtnud jääda.

 

Elu tüütuim bussisõit sai premeeritud kauni Mondello rannaga

Nagu ennist kirjutasin, siis Palermo kesklinnas peatudes kohe lihtsalt randa ei saa (sest seal on vaid sadam, aga mitte rand), siis võtsime ette ühe pika ning kokkuvõttes väga tüütu bussisõidu kesklinnast eemal asuvasse Mondello randa. Selle sõidu käigus saime muidugi tunda itaallaste segaseid asjakorraldusi, kuid läbi mingite segaste asjaolude me sinna randa jõudsime. Vahepeal kui oli vaja bussi vahetada jooksime nagu lambad lihtsalt teistele turistidele järgi lootuses, et nad lähevad ikka ka randa. Kelleltki me ka küsisime, et kas nad on sinna teel ja kuna olid, siis oletasime, et ehk on seda ka teised bussivahetajad. Linnaliini bussid aga olid triiki täis, inimesed lihtsalt surusid jõuga end sisse kui maha ei tahtnud jääda ning minu kaaslasel läks peaaegu et isegi „ütlemiseks“, sest ta hoidis oma kätt ees, et mulle ei ronitaks selga. Kokku kestis seda õudust 1,5 tundi.

Lõpuks me siiski kohale jõudsime! Rand oli mõnusa atmosfääriga, heleda liivaga, läbipaistva laguunsinise veega ning päike lõõskas taevas. Sõit oli end ära tasunud! Pärast tegime ka rannaäärse restoranikülastuse (hindades oli kohe märgata rannalähedus) ning patseerisime mööda rannapromenaadi. Oli pühapäevane päev ning oli põnev jälgida kohalikke, kes sellise tähtsa päeva puhul nagu pühapäev olid end üles löönud ning tulnud koos peredega randa promeneerima.

Kas me lennukile ikka jõuame?

Kuna meie tagasilend väljus Trapanist hommikul, siis olles puutunud kokku itaallaste bussi- ja muudest graafikutest kinnipidamisega (või mittekinnipidamisega), otsustasime õige varase bussiga Palermost Trapani poole suunduda. Tegelikult oleksime võinud minna ka tund hilisema bussiga, aga mõtlesime peas läbi tsenaariumi, et kui see ei väljugi, et mis siis saab? Tundus mõistlikum loovutada oma uneaega ning teha kõik endast olenev, et lennule ikka jõuda.

Lõpp hästi – kõik hästi! Sitsiiliast nägime vaid killukest, kuid arvan, et parem natuke kui mitte midagi. Ehk kunagi veel! Ehk jõuan kunagi ka Etnale!